Armastuse valgus

Siin seisame nüüd õhtu valguses,
õlg õla vastu, silmad ehakumal –
kui ahteaegu, päris alguses,
just mõistnud: armastus, see ongi jumal.

Kaks tolmukübet ühte sulatus
ja teine teise varal äkki adus
maailma lõpmatuse ulatust.
Kõik kaduviku hirm me meeltest kadus.

Umbtihnikuis öö, päeva vahemail
meid saadab armastuse valgus
ja surma hirmutavail ahelail
on küllap lõppki, kui neil on algus.